Sari Sariola murrab piire: Ma tean, et olen ülekaaluline
„Ma tean, et olen ülekaaluline“ (Elust Enesest, 2025) on raamat, mis ei jäta kedagi külmaks. Soome koomiksikunstnik Sari Sariola räägib oma kehast nii avameelselt, et lugeja tunneb end nagu autoriga silmast silma kohtumisel, aga kus pildid räägivad rohkem kui sõnad.
Betoondžungel ja unenäod
Peategelane uitab läbi linna betoondžungli, sõidab bussiga, käib arsti juures, seisab külmkapi ees. Teinekord ujub ta koos vaalade ja meduusidega või kukub puu otsast alla. Iga kaader on killuke autori sisemaailmast ja lapsepõlvest. Teksti on napilt, kuid piisavalt. Kogu loo annavad edasi ka pildid.
Sariola sõnum on lihtne ja valus: probleem ei peitu kehas, vaid meie ühiskonna reaktsioonides. Miks tunnevad võõrad inimesed, et neil on õigus „muretseda“ kellegi teise kaalu pärast?
Algas väikesest zinest
Kõik sai alguse 2021. aastal väikesest zinest ehk omaalgatuslikust väikeajakirjast.
„Tahtsin ülekaalulisuse teemaga midagi ette võtta ja zine formaat tundus sobiv,“
räägib Sariola. Väike väljaanne sai rohkelt positiivset tagasisidet ja innustas teda looma pikemat teost.
Juba zines joonistas autor end peaaegu alasti.
„Oleks olnud vale end tekstis paljastada ja piltidel peita,“ ütleb ta. „Alguses tundus enda alasti näitamine hirmutav, kuid töö käigus muutus see vabastavaks. Lõpuks tegi see minu minapildile tohutult head.“
Kunst, mis ei noomi
Raamatu joonistusstiil on kerge, värviküllane ja elav.
„Raskema stiiliga oleks tekst tundunud liiga jutlustav ja noomiv. Värvipliiatsitehnikani jõudsin peaaegu juhuslikult, aga see andis tunnet orgaaniliselt edasi,“ selgitab Sariola.
Tema hinnangul pole rasvumine pelgalt terviseküsimus. „Sageli pole see isegi probleem. Kehasuurusest saab probleem alles siis, kui ühiskond seab inimesele selle tõttu piiranguid – olgu selleks liiga kitsad istmed, kaalupiiranguga voodid või eelarvamused kohtingutel. Paks olemine ei anna kellelegi õigust teisi mõnitada ega diskrimineerida.“
Ka arvustused kinnitavad raamatu jõudu
„Maailmas, mis suhtub kõhnusesse üha suurema kinnisideega, nähakse ülekaalulisi inimesi läbikukkunutena, kelle üle on lubatud naerda ja kelle kõige julmematki diskrimineerimist õigustatakse rahvatervisega,“ kirjutab üks lugeja. Tema sõnul on teos „brutaalselt aus ja mõtlemapanev“, mis sunnib igaüht küsima, kuidas ta ise kohtleb välimuselt teistsuguseid inimesi.
„Intiimne ja haavatav portree sellest, mida tähendab elada ülekaalulisena ja milliseid arme võib aastatepikkune kiusamine jätta. Julge ja kaunilt joonistatud graafiline romaan!“, kirjutab teine.
„See raamat pani mind mõtlema, miks tundub nii radikaalne, et lehekülgedel liigub alasti paks inimene? Miks see vahel natuke piinlik on, samal ajal aga paeluv?“, lisab kolmas
„Oli värskendav näha kaunilt joonistatud pilte ümarast inimesest – kahjuks on see endiselt haruldane.“ lisab veel üks omalt poolt.
Peegel meile kõigile
Sari Sariola teos on korraga isiklik ülestunnistus ja ühiskondlik peegel. See näitab, kui loomulik võiks olla igasugune keha ja kui paljud müüdid meid endiselt piiravad. See on lugu, mida on kerge lugeda, kuid raske unustada.
